JUHENDAMINE
Juhendamise alguses toimub tutvumine, informatsiooni vahetamine, oma emotsioonide äratundmine, täpsustamine ja aktsepteerimine.
Juhendaja turvaline ja kindel olek aitab juhendataval toime tulla ka niisugustes olukordades, kus ta ise kartma lööks.
Juhendajapoolset julgustamist pole
kunagi liiast, sest see tagab kohe alguses usaldusliku õhkkonna ja loob eelduse edaspidiseks heaks
koostööks.
Sel perioodil tuleb juhendatavale anda aega, ei tohi teda sundida kiirustades otsuseid
langetama või sooritama iseseisvalt töövõtteid, milleks ta pole valmis. Nõuetekohaseks õppepraktika sooritamiseks peavad praktikandid sattuma keskkonda, mis soodustab õppimist
SÜVENEV KOOSTÖÖ
Süveneva koostöö perioodil kujuneb meie-tunne, usaldus, turvalisus, avatus ja ausus.
Selginemisperiood
Selginemisperioodil hakkab juhendatav nii olukordi, tööga seonduvaid aspekte kui ka iseennast
nägema erinevatest vaatenurkadest. Lisanduvad oskused ja mõistmisvõime, enesetundmine ja kergendustunne.
Juhendamine ja tegelik koostöö periood
Juhendamise ja tegeliku koostöö perioodil toimub eesmärkidest lähtuv sisuline töö – saavutatakse
seatud eesmärgid, leitakse erinevaid lahendusvariante, millest juhendatav valib otstarbekaima.
Lõpetamise ja eraldumise periood
Lõpetamise ja eraldumise perioodiks tuleb juhendajal koos juhendatavaga valmistuda, anda tagasisidet ja luua võimalus juhendatava järjest suuremaks iseseisvumiseks
Individuaalne juhendamine tagab järjepidevuse ja õppepraktika tulemuslikkuse.
Juhendaja olemasolu mõjutab olulisel määral seda, kui sujuvalt
elavad praktikandid uude keskkonda sisse, sulanduvad meeskonda ja iseseisvuvad.
Juhendamine on efektiivsem, kui püüda näha kogu õpetust ka praktikandi aspektist
Ühe toimingu tegemiseks võib olla rohkem kui üks korrektne viis. Praktikanti tuleb julgustada
leidma enda jaoks sobivaim ja harjutama seda seni, kuni tulemus on aktsepteeritav.
Oskuste omandamine toimub süstemaatilise harjutamise, s.o korduvate soorituste kaudu
Väga oluline on tagasiside ja juhendamine. Oskust ei saa õpetada rääkimise kaudu. Juhendaja peaks
tajuma oma vastutust ja endalt sageli küsima, kas seda, mida praktikandid peavad oskama, on juba
piisavalt harjutatud.
Oskuste omandamine
omandatakse baasteadmised mingist oskusest;
praktikant hakkab üksikasjaliselt aru saama, milline on õpitav oskus, millest see koosneb ja kuidas
seda tuleb sooritada. Talle näidatakse, milline oskus tal puudub ja mida peab selle omandamiseks
tegema;
harjutamine, kasutades olemasolevaid teadmisi, kuni on omandatud vilumus. Juhendamise
tulemusena muutub juhuslik harjutamine süstemaatiliseks.
Praktikanti toetatakse uue oskuse omandamisel igakülgselt, rõhutades nii kogemust, väärtus hinnanguid kui ka sooritust. Konstruktiivset positiivset tagasisidet andes kujundatakse üliõpilases motivatsiooni ja eneseusaldust.
Praktikanti tuleb juhendada selleski, kuidas
individuaalselt töötada ja iseseisvalt erialase kirjandusega töötada. Juhendaja saab siin selgitada, miks
lugeda, mida lugedes jälgida, millele tähelepanu pöörata.
Üheks väga efektiivseks õppimis-/õpetamismeetodiks on diskussioon. See võimaldab viidata probleemile ja otsida lahendusi, suunates praktikanti kirjanduse juurde
juhendaja suunamisel on oluline arutleda erinevate juhtumite üle, et aidata praktikandil tähelepanu pöörata olulisele: sümptomid, diagnostilised näidustused, ravipõhimõtted ning ravi ja hoolduse tulemuslikkus. Selle protsessi käigus kujuneb
kriitiline mõtlemine.
Juhendaja on eetiliste hoiakute kujunemisel praktikandile eeskujuks.
Õppepraktikal saadud kogemuse kaudu sotsialiseeritakse õppija kutsealasse
ja selle väärtussüsteemi.
Praktikant vajab toetavat, usaldavat keskkonda, kus vead või siis uute seisukohtade kujunemine
kasutatakse ära õppimiseks, mitte hukkamõistuks.
. Juhendaja ülesanne on sellele praktikandi tähelepanu
juhtida ning temaga erialase tegevuse eetilisi aspekte arutada.
Juhendamise abil suureneb
praktikantide enesekindlus, võime esindada patsienti, patsiendiga suhtlemise võimalus ja valmisolek
võtta vastutus eetiliste otsuste langetamisel
. Juhendajal on oluline roll julgustaja, valikute kinnitaja ja
moraalse toetajana. Juhendamise tulemusel suudavad praktikandid paremini peegeldada ja analüüsida
oma tundeid ja reaktsioone patsiendiga suhtlemisel ning seetõttu tugineb nende moraalne otsus kriitilisel mõtlemisel.
Praktiliste oskuste õppimine on alati seotud ka negatiivsete tunnetega. Harjutamine on protsess,
kus praktikant peab julgema eksida
Praktikandi põhilisteks probleemideks on hirm kahjustada patsienti
ja olla ebakompetentne
Oluline on väljendada praktikandile eeskätt toetust ja nõustumist, mitte negatiivset
reaktsiooni.
Praktikandile ei maksa esitada liiga suuri nõudmisi, vaid tuleks lubada tal areneda talle omases tempos,
tagades vajalike oskuste ja vilumuste piisava kvaliteedi enne, kui praktikandil lubatakse iseseisvalt
toimingut sooritadapic
Tunnetega toimetulekul tuleb abiks olla kahel tasandil. Esiteks võib
õppepraktika ise põhjustada ebakindlust, julgusetust, abitust – kokkupuude patsiendi kannatuste ja
surmaga on praktikandile raske tundeelamuslik koorem. Teisalt võivad õppijal olla emotsionaalsed reaktsioonid seoses õppeprotsessiga – oskamatus, hirm eksida ja patsienti kahjustada võivad omakorda pärssida õppimist.
oskuste harjutamine
praktikant tunneb, et on mingi tegevuse sooritamisel kohmakas, ta tunneb end ebamugavalt ja
sellega võib kaasneda negatiivne emotsioon. Talle tundub pidevalt, et ta ei saa selle toiminguga
hakkama
tekib mure selle pärast, mida teised temast arvavad. Praktikant hakkab end võrdlema teistega ja
teda saadab pidevalt tunne, et teistel läheb kindlasti paremini. Ka see on negatiivne emotsioon.
Enesekindlust annaks pigem see, kui teistel läheks halvemini. Praktikant pole veel valmis õppima
teiste positiivsetest saavutustest; harjutamine toimub juba mehaaniliselt. Oskused pole veel omandatud, üldiselt aga tulevad sooritused üsna hästi välja. Sellel etapil valitseb üldjuhul asjalik õhkkond, kus emotsioonid on tagaplaanil. Et juba on positiivseid tulemusi, ehkki tehakse veel vigu, siis on tekkinud usk, et asi saab
selgeks