KOLMAS MAAILM

Kolmanda Maailma mõiste

Tuli kasutusele 1950.aastatel ning sellega hakats tähistama riike, mis ei kuulunud ei arenenud Lääneriikide ega Nõukogude Liidu ja tema liitlaste hulka.

Need riigid olid: Ladina-Ameerika, Aasia, Aafrika ja Okeaania riigid, need on nimetatud ka arengumaadeks.

Arenenud riikides võib kohata suurt vaesust, aga nende seas on ka rikkaid riike.

Tune nafta tootmisele pole Araabia poolsaarel Pärsia lahe looderannikul asuv Kuveit sugugi vaesem USA-st või Lääne-Euroopa maadest.

Viimastel aastakümnentel on mitu Kolmanda Maailma riiki hakkanud nõudma rohkem Sõnaõigust maailma asjade korraldamisel (näiteks ÜRO-s)

Koloniaalimpeeriumite lagunemine

Sajandite jooksul oli paljudes Kolmanda Maailma riikides valitsenud eurooplaste koloniaalvõim.

Enamik Ladina-Ameerika riike suutis sõltumatuse välja võidelda 19.sajandil ning Aafrika ja Aasia maad 20.sajandi lõpupoole.

Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu.

Koloniaalvõimu üritati säilitada sõja või asumaade valitsemise ümberkorraldamisega.

Emamaadel tuli viimaks tunnistada enamiku koloniate lahkulöömist.

Emamaade koloniaalimpeeriumite varemeile tekkis mõne aastaga umbes 30 uut riiki.

Kolmanda Maailma arengujooned

Igal kolmanda Maailma maal oli erinev arengutee, kuid neil kõigil oli ka ühisjooni.

Üheks ühisjooneks on olnud raske majanduslik olukord, mille üheks põhjuseks oli kolooniate majanduse tihe side emamaaga. Pahatihti oli asumaa peaõlesanne varustada emamaad tooraine või põllumajandussaadustega. Varasemad sidemed katkesid pärast iseseisvumist ning noored riigid pidid ennast ise ära majandama. See polnud, aga lihtne ning põhjustas taas majanduslikku sõltuvust suurriikidest.

Raske majanduslik olukord põhjustas palju muid probleeme: näljahädad, joogivee puudus, haigused, epideemiad jms.

Iseloomulikuks jooneks on olnud ka arengumaades sisepoliitiline ebastabiilsus: valitsused vahetusid sagedasti sõjaliste riigipööretega. Demokraatia nõrkus või puudumine, madal haridustase või lihtsalt kirjaoskamatus, keskajast või kiviajast pärinevad tavad. Kõik see soodustas noodles riikides verist võimuvõitlust.

Aasia

Aasia on pindalalt ja rahvaarvult suurim maailmajagu, seal elab sadu erineva religiooni ja erinevate traditsioonidega rahvaid.

Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel olid Aasia riiigid majanduslikult ja poliitiliselt rühmadesse jagunenud. Arenenud turumajandusliku töötusriigina kerkis esile Jaapan, 20.sajandil saavutasid seda ka Lõuna-korea, Hongkong, Singapur ja Taiwan.

Mõni riik kuulus kommunistlikku leeri, näiteks Hiina, Põhja-Korea ja Põhja-Vietnam

India

Tuhande jumala maaks nimetatud India kuulus pikka aega Briti koloniaalimpeeriumi koosseisu. India rahvaste iseseisvusvõitlust juhtis kahe maailmasõja vahel erinevad poliitilisi suundi ühendav India Rahvuskongress.

1947.aastal jota's Suurbritania valitsus India usu põhjal kaheks dominiooniks: hinduistlikuks Indiaks ja islamiusuliseks Pakistaniks ning 1950.aastatel said neist iseseisvad riigid, mille areng kulges erinevalt.

Indias valitses edaspidi üldiselt demokraatlik kord, Pakistanis juhtisid, aga põhiliselt sõjalised diktatuurid.

Indial olid üsna head suhted NSV Liiduga, Pakistani juhid otsisid toetust USA-lt.

India ja Pakistani omavahelised suhted on olnud algusest peale pingelised ning on toimunud ka sõjalisi konflikte.

Tänapäeva India on kontrastide maa.

Rikkuse kõrval leidub äärmuslikku vaesust, teaduse ja tehnika tippsaavutuste kõrval on säilinud ka vanaaegsed arusaamad ja eluviis, rahuarmastava filoofia kõrval valitsevad viha ja vaen.

Kommunistlik Hiina

Hiina, mis on maakera rahvarohkeim riik, kuulutati 1949.aastal välja kommunistlik rahvavabariikiks, mille juhiks sai kommunistliku partei esimees Mao Zedong.

1958.aastal kuulutas Mao välja suure hüppe poliitika, mille eesmärk oli kommunism võimalikult lühikese ajaga üles ehitada. See, aga ebaõnnestus.

Hiina majandust makati arendama riiklike viisaastakuplaanide alusel. Kujunes ka partei juhi jumaldav kummardamine.

Mao Zedongi ideede põhjal tekkis kommunistliku õpetuse Hiina suund ehk maolism. Sellega kaasnesid terror ja inimeste täielik allutamine kommunistliku partei diktatuurile. Mao surma järel 1976.aastal Asus Hiinat juhtima kommunistide mõõdukam suund.

Uued juhid tepid ümberkorraldusi, mille eesmärk oli rakendada turumajanduslikke põhimõtteid kommunistliku partei poliitilisel juhtimisel.

1980.aastate keskpaigaks olid hiinlased jagu saanud näljahädast ning Hiina majandus arenes jõudsalt, kuid riik polnud demokraatlik ja teisitimõtlejate väljaastumised suruti julmalt maha.

Politicise demokraatia küsimus on Hiinas siiani lahendamata.

Kuuba ja Nicaraguas

Kesk-Ameerika riikides oli vasakpoolsetel pikka aega suur mõjuvõim.1950.aastate lõpul tuli Kuubal relva jõul võimule Fidel Castro, kes mõne aja paraste kehtestas kommunistliku partei diktatuuri.

Riigis viidi sisse plaanimajandus. Külma sõja ajal olid Kuubaga seotud ka mitmed Ida-Lääne vastasseisust tingitud ohtlikud kriisiolukorrad.

Inimeste elatustase jäi, aga madalaks

Neist olukordadest kõige term oli Kuuba raketikriis 1960.aastate algul.

1970.aastate lõpul tulid Nicaraguas võimule käremeelsed vasakpoolsed ehk sandinistid.

Sandinistid kukutasid endise hirmuvalitseja ning kehtestasid oma diktatuuri. Uued valitsejad saatsid laiali Parlamendi, tühistasid senised seadused ning hakkasid moodustama oma sõjaväge. Majanduses alustati ettevõtete riigistamist.

Sandinistide vastased old Kontrad, kes alustasid rue valitsuse vastu sõjategevust. Kodusõda kestis 10 aastat

Sandinistid said majanduslikku ja sõjalist abi Kuubalt ja NSV Liidult, Kontrad, aga USA-lt.

1980.aastate lõpus NSV Liit katkestas sandinistide sõjalise abistamise, kes olid sunnitud võimust loobuma.

Riigis korraldati vabad valimised, kus endised võimuloijad said lüüa.

Kolmas Maailm kui külma sõja tanner

Külma sõja aastatel laienes Ida-Lääne vastasseis ka Kolmanda Maailma riikidesse.

NSV list ning Lääneriigid ei pidanud arengumaid võrdväärseteks partneriteks, vaid kasutasid neid oma poliitliste eesmärkide elluviimiseks.

Sageli toetasid lääneriigid ja NSV Liit inimvaenulikku diktatuuri selleks, et säilitada oma mõjuvõimu ühes või teises piirkonnas.

USA abistas paljusid kolmanda maailma riikide diktatuure, NSV Liit, aga andis abi egale diktaatorile, kes kuulutas välja, et tema riik on valinud sotsialistliku orientatsiooni(ehk kehtestada samasugune riigikord nagu Nõukogude Liidus).

Enamasti seisis suurriikide abi relvade tarnimises ja sõjaasjatundjate saatmises.

Kolmanda Maailma maades puhkenud kodusõdu ja riikidevahelisi sõjalisi kokkupõrkeid kasutasid suurriigid oma uute relvaliikide katsetamiseks lahingutingimustes, mis andis neile võimaluse oma relvastust arendada.

Mitteühinemisliikumine

Nõukogude Liidu ja USA vastasseisust tulenev tuumasõjaoht ning suurriikide soov siduda endaga nõrgemaid riike tekitasid maailmas rahulolematust. Üheks väljenudsvormiks oli mitteühinemisliikumine, mille algatajad olid Jugoslaavia, Egiptus ja India.

Enamik mitteühinemisliikumises osalejad süüdistasid võrdselt USA-d ja NSV Liitu maailma pingelises olukorras ja võidurelvastumises.

Seepärast said liikumise põhiideedeks NSV liidu ja USA juhitud sõjalis-poliitistest blokkidest eemalejäämine, relvastuste arendamisest loobumine, riikide sõltumatus ning koostöö võrdõiguslikkuse ja vastastikuse kasulikkuse alusel.

Tähtsaks peeti ka rahvaste kolonialismivastase võitluse toetamist ja riikide majandusliku ebavõrdsuse kaotamist.

Kõiki eesmärke ei õnnestunud saavutada.

Jätkus võidurelavstumine, mitmel korral toimusid sõjalised kokkupõrked, kus osalesid ka mitteühinemisliikumisse kuulunud riigid ning säilis riikide majanduslik ebavõrdsus.

Aafrika

Aafrika maade vabanemine koloniaalvõimu alt algas iseseisva Liibua kuningriigi väljakuulutamisega 1951.aastal

Järgmistel aastakümnetel tekkis Aafrikas umbes poolsada uut riiki. Suuremal osal neist õnnestus saavutada sõltumatus võrdlmesi rahulikult.Mõnes piirkonnas tuli, aga kohalikel elanikel pi dada pikaajalist vabadussõda.

Näiteks 1960.aastal sai 12 Prantsusmaa asumaad rahvahääletuse tulemusena riikliku sõltumatuse, neile lisandusid suured Briti ja Belgia kolooniad:Nigeeria, Briti Somaalia ja Kongo.

Enamus koloniaalvõimu alt vabanenud Aafrika riikides kehtestati diktatuurid.

Poliitiline ebastabiilsus, riigipöörded ning võimude mõtlematu tegevus viis mitu Aafrika riiki hävingu piirile.

Loodusvarad olid mõttetult raisatud, majandus purustatud, riigid sattusid hõimu-ja kodusõdade kaosesse.

Üks majanduslikult edukamaid Aafrika riike oli Lõuna-Aafrika Vabariik. Samas oli LAV teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel Aafrika suuremaid pingekoldeid ning seda põhjustas apartheidipoliitika ehk rahvastiku jaotamine rasside alusel.

Luigi Lõuna-Aafrika elanikkonna valdav enamik olid mustanahalised aafriklased, valitsesid riiki 1990.aastani Hollandi kolonistide järeltulijad buurid, st valged. Teiste rasside esindajaid riigi juhtimise juurde ei lubatud.

Nad tõrjuti reservaatidesse ning nende protestiaktsioonid sureti vägivaldselt maha.

Apartheidipoliitika tekitas pahameelt kogus maailmas. LAV states rahvusvahelisse isolatsiooni ja mustanahlised alustasid režiimi kukutamiseks partisanisõda.

1990.aasta suvel tühistati kõik apartheidiseadused. Uus põhiseadus kuulutas Lõuna-Aafrika Vabariigi demokraatlikuks riigiks. Riigi esimeseks mustanahaliseks presidendiks sai Nelson Mandela.

Kehtestati võrdsed õigused kõigile.

Aafrikas on säilinud mitmed kriisikolded, 20.sajandi viimastest aastakümnetest alates on toimunud veriseid sõjalisi kokkupõrkeid.

Eriti ohvriterohke oli 1990.aastatel alanud sõda hutude ja tutside vahel. Sellesse sõtta olid haaratud paljud riigid.

Arenguteede otsimine

Ladina-Ameerika riigid old kill välimiselt vabariigid, kuid sageli valitses seal autoritaarne diktatuur. Sõjaväelaste diktaatorlikud valitsused ehk huntad üritasid riigis ümberkorraldusi teha. Nad lubasid pärast korra loomist taastada demokraatia ning anda riigiohjad ale vabalt valitud tsiviilvõimule.

Sõjalised riigipöörded ja diktatuur olid seal iseloomulikud juba 19.sajandi iseseivussõdadest. Selle tingis peamiselt armee erakordselt suur osatähtsus nende amade siseetlus.

Sellega kaasnes igasuguse poliitilise teisitimõtlemise mahasurumine, demokraatlike vabaduste piiramine ning seaduslikkuse eiramine.

Tegelikult tuli demokraatia tavaliselt palju aastaid hiljem ning võimu ei loovutatud alati sugugi vabatahtlikult.

Ladina-Ameerika maade majanduselu iseloomustas põllumajandus ja suurmaaomandid. Samas kasvasid ka linead, sest suur tööpuudus maal subdis, inimesi linna kolima.Kuid sellega ei kasvanud töötuse kasv. Arenenud tööstusriigiks saamast takistas See, et majanduse põhirõhk oli põllumajandussaaduste ja töötlemata tooraine väljaveol.

Maalt linna läinud inimesed ei leidnud tööd ja olid sunnitud elama vaeste linnaosades.

Parastatals teist maailmasõda tekkinud Ida-Lääne vastasseisu taustal proovisid Ladina-Ameerika riigid oma arenguteed leida.

Mõned poliitilised rühmad eelistasid suunda, mis poleks ei läänelik kapitalism ega ka kommunism. Teised ehk parempoolsed konservatiivid pooldasid vabaturumajandust. Kolmandad otsisid tuge vasakpoolsetest õpetustest.

Peronism Argentiinas

Esimese suuna ehk reformimeelse rahvusliku liikumise eredaks näiteks oli Argentiinas kujunenud peronism ehk kindral Juan D.Peron de la Sosa õpetusel põhinev massiliikumine.

Tema unistustes pidi Argentiina , valides kapitalismist ja kommunismist erineva tee, muutuma Ladina-Ameerika juhitvaks riigiks.

Peron,kes valiti 1946.aastal Argentiina presidendiks, kehtestas riigis diktatuuri ning viis ellu reforme.

Reformid parandasid intimiste elu ning tagasid presidendile toetuse vaesema rahva hulgas.

Olukord muutus 1950.aastate keskel, kui langesid ekspordihinnad ja riigi majanduslik seis halvenes. Peroni vastased, sooritasid riigipöörde ning sundisid kukutatud presidendi maalt põgenema.

1970.aastate esimesel poolel õnnestus Peronii kodumaale naasta ning saada uuesti Argentiina riigipeaks.

Kuid seda vaid aastaks.

1980.aastate algusest on Argentiina liikunud demokraatia taastamise ja kindlustamise teed, Luigi ka siin on olnud tõsiseid tagasilööke.

Tšiili

Parempoolsed sõjaväelised diktatuurid valitsesid paljudes Ladina-Ameerika maades, kuid kõige suuremat tähelepanu on pälvinud Augusto Pinochet Ugarte diktatuur Tšiilis.

1970.aastal võitsid vasakpoolsed Tšiili üldvalimised.Presidendiks valiti Salvador Allende Gossens, tema valitsus püüdis ellu viia sotsialistlikku poliitikat:riigistas tööstusettevõtteid ja panku ning teostas maareformi. Valitsuse tegevus tekitas vastuolusid nii riigis endas kui ka suhetes USA-ga.

USA lõpetas Tšiili abistamise, mile järel riigi majanduslik ja poliitiline olukord halvenes järsult.

1973.aasta septembris kukutasTšiili armee eesotsas kindral Pinochetiga president Salvador Allende valitsuse.

Riigipea ise sai lahingus surma.

Tšiilis kehtestati diktatuur: poliitiline tegevus keelati, vasakpoolsete suhtes kasutati vägivalda. Riigis asutati turumajanduslikke ümberkorraldusi tegema. Pinocheti diktatuuri toetas USA, kes üritas sellega peatada kommunismi levikut Ladina-Ameerikas.

Karmi käe poliitikaga saavutas hunta mõne aastaga märgatavat majandusedu.

Diktatuur kehtis 1980.aastate lõpuni, mil Pinochet loobus võimust ning riigis toimusid taas vabad valimised.

Ladina-Ameerika 20.sajandi lõpul

1980.-1990.aastail mindi enamikus Ladina-Ameerika riikides üle demokraatiale, kuid probleemid jätkusid : Kesk-ja Lõuna-Ameerika maad ei suutnud ületada majanduslikku mahajäämist,vaesust ega vabaneda suurtest välisvõlgadest. Valitsusel on olnud keeruline võidelda ka uimastitootjate ja- kaupletjatega. Mitmes riigis tegutsesid ja tegutsevad ka tänapäeval võimsad narkomaffia organisatsioonid.