KULTUUR JA ELUOLU PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA

Tuumaenergeetika

Külm sõda ei tähendanud ainult Ida-Lääne sõjalist,poliitilist ja majanduslikku vastaseisu,vaid ka rivaalitsemist teaduses ja kultuuris.

Tähtsamateks suundadeks olid aatomiuuringud ja raketitööstus, mille saavutusi rakendati eelkõige sõjalistel eesmärkidel.

Tuumaenergiat kasutati kõigepealt võimsate pommide loomiseks ning seejärel hakati ehitama tuumaelektrijaamu.Tuumajõuseadmetega varustati ka suuri allvee-ja sõjalaevu.

Kaubalaevade varustamine osutus liiga kulukaks ning sellest loobuti.

NSV Liidus ehitati tuumajõul töötavaid jäämurdjaid.

Tuumarelvade kasutusele võtmine tõi Vaasa ülemaailmse tuumasõja ohu. Kuuba kriisi ajal 1960.ndate alguses seisis maailm sellise sõja lävel.

Tuumasõja oleks võinud vallandada lihtne inimlik eksitus või tehniline viga.

Tuumaenergia ei ole olnud ka ohutu.Väiksemaid või suuremaid avariisid on toimunud paljudes tuumaelektrijaamades üle kogu maailma .

Hoiatuseks maailmale oli 1986.aastal toimunud avarii Ukrainas Tšernobõli tuumaelektrijaamas, tehnilise vea tõttu toimus seal plahvatus,sellele järgnes tulekahju ning õhku paiskus radioaktiivset ainet, mis saastas Ukraina,Valgevene ja Venemaa alasid. Radioaktiivse saaste mõju ulatus isegi Skandinaaviasse

Arvutid

Murranguliseks osutus küberneetika kujunemine iseseisvaks teaduseks, mis uurib juhtimist, teabe töötlemise üldisi seaduspärasusi.

Küberneetika oli tihedalt seotud arvutite kasutusele võtmise ning levikuga, see poleks olnud võimalik ilma elektroonika kiire arenguta.

1971.aastal loodi firmas Intel Mikroprotsessor, mis võimaldas mõne aasta pärast alustada personaalarvutite tootmist.

Stalini ajal nimetati kübereenetikat NSV Liidus ebateaduseks ja keelati teadlastel sellega tegeleda ning sellepärast ei suutnud NSV Liit hiljem oma mahajäämist selles vallas enam tasa teha.

Külm sõda kultuur vallas

Ida-Lääne vastasseisu tõttu oli kultuurielu paljuski seotud propagandaga. Valitseva riigikorra ülistamiseks ja vastase mahategemiseks kasutati kõiki olemasolevaid vahendeid:ajalehti,ajakirju,raadiot,televisiooni. Kirjandus, kino,teater,muusika ja kunst teenisid propaganda eesmärke.

Sellest hoolimata Loodi Külma sõja aastail palju suurepäraseid kirjandus-,filmi-,muusika- ja kunstiteoseid, mis väljendasid üldinimlikke tended, väärtushinnanguid ja probleeme.

Teoste autorid ei täitnud võimulolijate tellimust, vaid peegeldasid oma maailmanägemusi.Võimuolijatele ei pruukinud sellised teosed meeldida ning sellepärast pidid autorid taluma tagasikiusamisi ja seda mitte ainult diktaatorlikes riikides, vaid ka Lääne demokraatlkkes maades.

Tähtsaks valdkonnaks külma sõja aegses kultuurilises vastasseisus muutus sport. Spordivõidud pidid tõestama, et riigis kehtiv poliitiline kord soodustab paremate tulemuste saavutamist.

Võitmiseks kasutati ka ebaausaid võtteid, et parandada sportlaste võimeid,töötasid keemikud ja arstid välja ergutavaid aineid ehk dopingud.Üsna varsti märgati,et dopinguained kahjustavad sportlaste tervist ning nende kasutamine keelati.

Idablokki maades tehti seda riiklikul tasemel. Läänemaades tegelesid sellega, aga peamiselt erafirmad.

Muutused olmes

Riikide vastasseis puudutas ka inimeste eluolu.Heaolu puudumist õigustati teise maailmasõja tagajärgedega ja lääneriikide sõjakusega, mistõttu NSV Liit ja tema liitlased pidid kulutama palju raha relvastumiseks.

Idabloki maids olid inimeste elatustase lääneriikidega võrreldes tunduvalt madalam, sellest hoolimata üritas võim vend oma altmid selles, et nad elavad kõige õnnelikumat elu siin maakeral.

Stalini-aegses NSV Liidus ei peetud tarbekaupade tootmist oluliseks ning sellele hakati rohkem tähelepanu pöörama pärast Stalini surma, kuid suur mahajäämus võrreldes lääneriikidega säilis.

Inimeste sissetulekud olid idabloki maades palju madalamad kui Läänes.

Elanikkonna ostuvõime paranes küll aegamööda, kuid nende riikide plaanimajandus ei suutnud piisavas koguses kaupu toota ja see põhjustas defitsiidi, mis omakorda tähendas,et poes polnud vajalikke kaupu avalikult müügil. Enne idabloki kokkuvarisemist tundsid nende maade elanikud puudust peaaegu kõikidest tarbekaupadest.

Defitsiitseid kaput said eelkõige need, Kel oli tuttavaid poemüüjaid või laohoidjaid. Teine võimalus oli osta spekulantidelt ehk inimestelt, kes müüsid kaupa kallimalt edasi. See oli kommunistlikes riikides seadusega keelatud, kuid seda ei suudetud takistada.Veelgi enam- võimumeeste jaoks loodi erikauplused.

Mida aeg edasi, seda rohkem kaupu muutus defitsiitseks.

Võimaliku tuumasõjaohuga hirmutati inimesi ka läänemaades ning seetõttu said sealsed relvatootjad riigilt iga aasta aina rohkem raha.

Erinevalt idablokist suudeti lääneriikides luua heaoluühiskond. Kiire majanduskasv, mis algas 1940.aastate lõpul ja 1950.aastate algul, suurendas inimeste ostuvõimet ning soodustas tarbimise tohutut kasvu.

Suurtes kogustes toodetud kaupadele leidus piisavalt ostuvõimelisi tarbijaid, see omakorda tähendas kriisideta majandusarengut ja kiireid muutusi olmes: kodudesse ilmus üha rohkem uusi asju, täiustati olemasolevaid kaupu, ent konkurentsi survel toodi turule ka uusi tooteid.

Varem tuntud kodutehnika,nt külmkappide, pesumasinate, raadiovastuvõtjate kõrval muutusid sõjajärgsetel aastakümnetel igapäevasteks tarbeesemeteks televiisorid,stereomagnetofonid ja- plaadimängijad, mikrolaineahjud, mitmesugune sidetehnika. Kõik see kujundas ka uue elustiili ja uued väärtushinnangud.

Muutused ühiskondlikes hoiakutes

Massikultuuriga on seotud uute ühiskondlike hoiakute kujunemine. Popartistide ja näitlejate vaated, mida võimendasid televisioon,raadio,ajalehed jm, mõjutasid inimeste meelsust.

Alates 1960.aastate lõpust muutusid lühikese ajaga ühiskonna arusaamad üsna tugevalt.Üha enam hakati nõudma soolist ja rassilist võrdsust. Kuna see kõik toimus väga kiiresti, hakati rääkima revolutsioonidest ühiskonnas: kultuuri-,seksuaalrevolutsioonist jm.

Varasem konservatiivne maailmavaade asendus vabameelsemaga,näiteks seksuaalküsimustes.

Pärast teist maailmasõda kasvas naiste osatähtsus ühiskondlikus elus.Naised moodustasid suure osa valijaskonnast ja meespoliitikud pidid sellega arvestama. Naised tõusid poliitilise erakonna või valitsuse etteotsa.

Soolist võrdõiguslikkust pole siiani suudetud tagada mitte üheski riigis.Seadustega on sooline diskrimineerimine keelatud, kuid kehtib see paljudes riikides mitteametlikult.

20.sajandi teisel poolel muutusid tunduvalt ka inimeste arusaamad rassilisest võrdõiguslikkusest.

USA riigiaparaadis ja armees tõusid nüüd kõrgetele kohtadele ka musta ja kollase rassi esindajad. See, aga ei tähendatud rassismi kadumist ja kõikidele probleemidele lahenduse leidmist.

Idabloki maades rääkisid kommunistlikud võimumehed palju sellest, et nende riikides on tagatud sooline ja rassiline võrdõiguslikkus.NSV Liidus pidi seda tõestama naiste ja rassivähemuste esindatus riigivõimu esindusorganites.

Tegelikult polnud naistel ega ka rassivähemustel suurt võimalust riigijuhtimist mõjutada. Võim kuulus juhtpartei ladvikule, mis koosnes peaaegu sajaprotsendiliselt valge rassi meestest.

Tänapäevalgi esineb idablokki kuulunud maades küllaldaselt nii soolist diskrimineerimist kui ka rassilist ja rahvuslikku sallimatust, kuigi see on seadusega keelatud.

Haritlaskonna uus põlvkond

Eestisse jäänud haritlaskond langes ideoloogilise terrori ohvriks ning nende aktiivne loometegevus kahanes või katkes täielikult. Politiiline umbusk haritlaste suhtes jõudis haripunkti EKP VIII pleenumil ja sellele järgenenud aastatel.

Paljud loomeinimesed olid sunnitud oma senise töö hukka mõistma,paljusid represseeriti.Kultuuri-ja teadusasutustest vallandati hulganisti inimesi.

1950.aastate teisel poolel vaimne surutis leevenes ning vanema põlvkonna haritlased said jälle oma loometööd tegenga hakata.

Algas eesti cultuur saline taastumine, milles järjest olulisema osa etendas uus põlvkond haritlasi.

Uue põlvkonna lõplik läbimurre toimus 1960.aastatel,mil ka poliitilised olud olid vabamaks muutunud.

Haridusolud

Nõukogude võim likvideeris iseseisvusaegse haridussüsteemi ning uue koolikorralduse aluseks võeti teitse nõukogude vabariikide ühtluskooli süsteem.Põhjalikult muudeti koolide õppeprogramme,eriti humanitaarainetes.

Paljud õpetajad ja õppejõud tembeldati rahvavaenlasteks ning vallandati. Maailma ja Eesti ajaloo kõrval hakati süvendatult õpetama ka NSV Liidu ajalugu.

Eesti NSV-s kehtis algselt 7-klassiline ja alates 1959.aastast 8-klassiline kooliharidus.1970.aastatel mindi üle kohustuslikule keskharidusele,mis tuli omandada kas Üldhariduslikus keskkoolis või kutsekoolis.

1950.aastal kaotati Tartus kõrgem kuntsikool Pallas ning Tallinnas avati Eesti Riiklik Kuntsiinstituut. Kõrgkoolides kehtestati senise ainesüsteemi asemel kursuste süsteem, see kitsendasbüliõpilaste iseseisvust ja valikuvabadust.Ülikooli lõpetamiseks tuli omandada kohustuslikud kursused ning üliõpilase ainete valid oli minimaalne.

Kõige olulisemaks kõrgkooliks jäi ka nõukogude ajal Tartu Ülikool,kus säilis osaliselt akadeemiline mõtte-ja eluviis.

Kosmoseajastu

20.sajandi teist poolt on nimetatud kosmoseajastu alguseks. 1957.aastal saadeti NSV Liidus kosmosesse esimene tehiskaaslane,millele järgnesid esimesed mehitatud kosmoselaevad.Maailmas puhkes kosmosevaimustus.

Unistati inimeste peatsest saatmisest Kuule ja Marsile, teadlased lootsid leida Marsilt elu ning ilmus väga palju ulmekirjandust ja-filme, mis olid pühendatud tulevastele kosmosereisidele kaugetele planeetidele, selliseid reisi leiavad aset 21.sajandi algul.

1960.aastate algul oli juhtiv riik kosmosetehnika arengus NSV Liit, kust ka lennutati kosmosesse esimene inimene (Juri Ggarin,1961) ja esimene naiskomonaut (Valentina Tereškova,19639)

Paljud inimesed nimetavad kosmoselendureid kosmonautideks, ameeriklased aga astronautideks.

USA kiirendas oma kosmoseprogramme ning 1969.aastal õnnestus neil laskuda Kuu pinnale, peale seda pole USA oma juhtpositsiooni kosmoseuuringutes enam käest andnud.

20.sajandi viimastel aastakümnetel hakati aru saama, et kaugete planeetide vallutamine ei toimu siiski nii kiiresti, kui loodeti, kosmoseprogrammid olid liiga kallid ning riikide tehnilised võimalused esialgu piiratud. Pealegi võivad kosmoselennud tuua kaasa inimohvreid.

Hairdus muutus kättesaadavamaks

Haritud spetsialistide vajadus suurenes ja see sundis riike oma haridussüsteemi reformima. See andis inimestele võimaluse rohkem õppida ja omandada teoreetilisi teadmisi nii reaal-kui ka humanitaarvallas.

Ülikoolides said õppima hakata ka vaesemate ühiskonnakihtide esindajad, kellel varem sellist võimalust polnud.

Seetõttu muutus üliõpilaskond ühiskonna suhtes palju kriitilisemaks.

Lääneriikide ülikoolides saavutasid laia kõlapinna mitmesugused vasakpoolsed õpetused ning üliõpilased hakkasid nõudma ümberkorraldusi ühiskonnas.

Eriti võimsad noorte väljaastumised leidsid aset 1968.aastal Prantsusmaal.

Massikultuur

Teaduse ja tehnika kiire areng tegi kultuuriväärtused kättesaadavaks kõikidele ühiskonnarühmadele. Sellega seoses hakati rääkima massikultuurist ehk n-ö keskmise tarbija maitsele vastavast kultuurist. Seda vastandatakse kõrg-ehk elitaarkultuurile, mis on mõeldud vaid inimeste kitsamale ringile.

Radio ja televisioon,stereoplaadimängijad ja- magnetofonid, videoaparatuur ja arvutid tõid kontserdid, muusikafestivalid, näitused, spordivõistlused ja muud sündmused igasse kodusse.

Massikultuuri hakati käsitlema kui meelelahutust ja kui kaupa, kasumi saamise vahendit. Võimsa reklaami abil kujundas massikultuur inimeste maitset ja selle kaudu ühiskonna moesuundi.

See omakorda suurendas meelelahutuse tootjate sissetulekuid.

Muutused moes

Sõdadevahelistel aastakümnetel oli muutunud eelkõige naistemood, 1950.-1980.aastail lodi ka uut tüüpi rõivaid ka meestele. Euroopas oli tunda tugevat Ameerika mõju.

Mida enam kasvas heaolu ,seda enam suurenes noorte huvi riiete ja soengute vastu, enamasti järgis noortemood massikultuuri iidoleid, kelleks 1950.-1960.aastatel olid kuulsad näitlejannad Brigitte Bardot, Elizabeth Taylor ja meeste eeskujuks olid Elvis Presley,Marlon Brando,biitlid. The Rolling Stones, hard rock'i esindajad.

Idabloki maades olid 20.sajandi teise poole moesuundumused samasugused kui Lääne-Euroopas, kuid raudse eesriide tõttu jõudsid need Ida-Euroopasse mõnevõrra hiljem.

Nõukogulik kultuuripoliitika

Nõukogude võim seadis eesmärgiks juurutada ühiskonnas n-ö sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku kultuuri. Kultuuriinimestele avaldati tugevat ideoloogilist survet, mis oli eriti ahistav Stalini valitsemise viimastel aastatel. Vaba mõtte levikut takistasid tsensuur ja pidev meelsuskontroll.

Eesti kultuur eraldati läänemaailma vaimsetest suundumustest ja seoti sihikindlalt vene kultuuriga.Peale selle püüdis nõukogude võim valikuliselt hävitada ka eelmiste põlvkondade kultuuripärandit.

Sõjajärgsetel aastatel puhastati raamatukogud kodanliku ühiskonna pärandist, hävitati suur osa iseseisvusaegsest perioodikast ja ilukirjandusest. Kogu ebasoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli taotleda eriluba.

Rahva aktiivsus kultuurielus

Sõda ja sellele järgenenud vaimse surutise andsid ränga tagasilöögi eelkõige kõrgkultuurile.Seevastu rahva aktiivne kultuurielu jäi püsima ja väljendus eelkõige isetegevusharrastuses. Maal tegutsesid edasi pilli-,rahvatantsu-ja näitemänguringid ning laulukoorid. Taastus ka laulupidude traditsioon ning suursündmuseks kujunes 1947.aasta üldlaulupidu.

Hoolimata lehvivatest punalippudest muutusid laulupeod nõukogude ajal omanäolisteks rahvuslikeks suurüritusteks.

Linnastumine ja rahva haridus-ning materiaalne tasme tõus soodustasid Kultuuri laiemat tarbimist. Järjest kasvas massiteabevahendite osatähtsus.

Eesti Televisioon alustas saateid 1955.aastal ja 1970.aastate algul mindi üle värvitelevisioonile, suurenes Eesti Raadio saadete maht. Kuid kõik massiteabevahendid olid allutatud tsensuurile ja levitasid riigivõimu ametlikku propagandat.

Sellegipoolest lainedas tollane meedia oluliselt inimeste silmaringi ja vahendas kultuuri. Põhja-Eesti elanikkonda hakkas mõjutama Soome TV ning see soodustas eelkõige Tallinnas lääneliku eluviisi juurdumist.

Kiriku koht ühiskonnas

Nõukogude võim tunnistas vormiliselt usutunnistuse vabadust,kuid igapäevaliselt tehti uskikele ja kogudustele kõikvõimalikke takistusi.Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond ning seetõttu hakkas kirikuõpetajate koolitamisega tegelema Tallinna Konsistooriumi juurde rajatud usuteaduste instituut.

Kiriku hooned riigistati ja nende kasutamise eest tuli kogudustel üüri maksta,

Ametliku usuvastase propaganda eesmärk oli kujundada inimestes vaenulikku või siis vähemalt ükskõikset suhtumist kirikusse ja religiooni.

Selleks elevdati ateistlikku selgitustööd ning püüti juurutada kiriklike tavade asemel ilmalikke.Kiriklikud surnuaiapühad asendati ilmalikegan noorte suvepäevad asendasid kiriklikke leeriskäimisi.

Nõukogulikes oludes vähenes kiriku traditsiooniline moraalne ja tasakaalustav roll eestlaste igapäevaelus.Sellegi poolest jäi kirik organisatsiooniks,mida valitsev režiim ei suutnud täielikult kontrollida.