Loomad

Kahepaiksete nahk on niiske.

Nastik on tumehalli, pruuni või isegi musta värvi selja ning valge kõhualusega madu, kelle pikkus võib ulatuda 150 cm-ni. Isased on emastest kuni poole lühemad - vaid kuni 70 cm. Nastiku peamiseks tunnuseks peetakse heledaid laike kukla piirkonnas, mis on tavaliselt kollased, kuid võivad olla ka oranzid, hallikad või valged. Samal ajal võib Saaremaal kohata ka täiest musti, ilma kuklalaikudeta isendeid.Loomult on nastik aktiivne ja liikuv madu - ta roomab kiiresti, võib ronida ka puudel ja ujuda vee all. Nastik on hea ujuja - ta võib ujuda kaldast mitme kilomeetri kaugusele ning sukelduda mitmekümneks minutiks. Elupaikadena eelistavad nastikud märjemaid alasid - jõgede, järvede ja tiikide kaldaid, niiskeid metsi ja lamminiite. Lääne-Eestis elab ta ka mererandades. Nastik võib elada ka koduaias ja isegi mahajäetud hoonetes. Vanasti peeti taluõues elavat nastikut koduussiks, nad harjusid hõlpsasti inimestega ning inimesed temaga. Kinnipüütuna võib ta küll hammustada, kuid ta ei ole mürgine. Nastikud on aktiivsed valgel ajal, ööseks varjuvad nad puujuurte alla, kivihunnikutesse, näriliste urgudesse või heinakuhjadesse. Kohevas metsakõdus võivad nastikud omale ka ise käike rajada. Päeval meeldib neile kerra tõmbunult päikese käes lesida - kividel, mätastel, veelindude pesades või isegi puudel.Jahti peavad nastikud hommikul ja õhtul, püüdes peamiselt väiksemaid konni ja konnakulleseid. Mõnikord õnnestub tal tabada ka sisalikke, väiksemaid linde või nende poegi, ka ondatra või mügri vastsündinud poegi. Kuigi nastik on veega seotud, püüab ta väikesi kalu harva. Nastik võib toiduta elada pikka aega.Talve veedavad nad sügavates urgudes kas üksikult või mitmekesi koos, mõnikord võivad nastikud talvituspaika jagada ka rästikutega. Talvituma minnakse öökülmade saabudes - oktoobris või novembris ning virgumine toimub märtsis või aprillis.Esimestel soojadel kevadpäevadel soojendavad nastikud end pikalt päikese käes, olles sageli puntras koos. Paaritumine leiab aset aprilli lõpus või mais. Juulis või augustis muneb emasloom niiskesse ja sooja paika 6…30 nahkja kestaga muna, mis sageli kleepuvad üksteise külge. Munade arenguks sobiv temperatuur on 25…30° C ning sellisteks paikadeks on sõnnikuhunnikud, langenud lehtede kuhjad, paks sammal või vanad pehkinud kännud. Ühte kohta võib muneda ka mitu emast nastikut. Noored nastikud kooruvad augusti lõpus või septembris ning on 15…19 cm pikkused. Nad roomavad kohe laiali ja alustavad iseseisvat elu. Nastik võib elada kuni 23 aastat vanaks.Looduses on nastikul ohtralt vaenlasi - madukotkad, toonekured, rebased, nugised jne. Mune ja noorloomi võivad süüa ka rotid. Nastik on looduskaitse all.

Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.

VALGEJÄNESKes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat - jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast - halljänesest, pisut väiksem ja kergem.Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid.Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60…100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2…3 päeva jooksul varjepaigast.Rästikute toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, ka maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid. Noored rästikud söövad putukaid, nälkjaid ja vihmausse.Septembrist-oktoobrist aprillini on rästikud talveunes - nad talvituvad allpool läbikülmuvaid pinnasekihte, 0,4…2 m sügavusel, kus temperatuur ei lange alla 2…4 °C. Sellisteks paikadeks on näriliste urud, heinakuhjade või kivihunnikute alune pinnas. Talvekorteri suhtes on rästikud konservatiivsed, kasutades sama paika aastaid järjest. Esimestel kevadpäevadel peale ärkamist hoiduvad isased rästikud kõige soojematesse kohtadesse - nad lesivad eredas päikesepaistes soojal maapinnal, langenud puutüvedel või soojadel kividel.Pulmamängud toimuvad 2…3 nädalat kuni kuu aega peale kevadist ärkamist mai keskpaigast juuni alguseni. Rästikute pulmatants on keerukas rituaal, kus partnerid end poolest kehast püsti ajavad ja üksteise suunas oma saledat keha võngutavad. Rästik on elussünnitaja, kelle munad arenevad ja pojad kooruvad emaslooma kehas. Kümmekond 16…18 cm pikkust väikest rästikut tulevad ilmale augustis ning nad saavad suguküpseks alles 5 aasta vanuselt, kui kehapikkus on vähemalt 50 cm. Rästikute eluiga võib ulatuda 14…15 aastani.Inimese lähenedes püüab rästik minema roomata, ta hammustab vaid siis, kui talle peale astuda või kätte võtta. Rästik kuulub looduskaitse alla, tingituna kultuurmaastike pealetungist väheneb rästikutele sobivate elupaikade pindala pidevalt.