Eesti rahvusvahelistes organisatsioonides

もっと見る

Jäähoki

Hans-Patrick Müürにより

IoT ehk Nutistu ehk asjade internet on interneti kaudu seotud asjade võrk, kus need kasutaja ja üksteisega informatsiooni jagavad ja vahetavad ning koos teatud ülesandeid täidavad.

Siim Leppにより

VanaKreeka kultuur tänapäeval

Georg Kuznetsovにより

VASAKPOOLSED ERAKONNAD

Kevin Värtonにより

Eesti rahvusvahelistes organisatsioonides

Euroopa Nõukogu

Esimest korda kutsus üles Euroopa Nõukogu asutama Winston Churchill oma 19. septembril Zürichi ülikoolis peetud kõnes. Kuid ta oli Euroopa Nõukogust rääkinud juba 1943 raadioülekandes. Euroopa Nõukogu ülesehituse kindlaksmääramiseks kutsuti 1948 Hollandis Haagis kokku kongress mitmesaja juhtiva poliitiku ning valitsuste ja kodanikuühiskonna esindajate osavõtul. Kongressil põrkusid kaks seisukohta: mõned pooldasid klassikalist rahvusvahelise organisatsiooni mudelit, kuhu valitsused oma esindajad määraksid, aga teised eelistasid parlamendisaadikute foorumit. Lõpuks ühendati mõlemad lähenemised, kui Euroopa Nõukogu põhikirjaga loodi nii ministrite komitee kui parlamentaarne assamblee. Sellist kahepoolset ülesehitust, mis koosneks osalt valitsustevahelisest ja osalt parlamentidevahelisest struktuurist, matkiti hiljem Euroopa Ühenduse, NATO ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni loomisel. Euroopa Nõukogu asutati 5. mail 1949 Londoni lepingu ehk Euroopa Nõukogu põhikirja allkirjastamisega kümne riigi poolt. Need olid Belgia, Holland, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Norra, Prantsusmaa, Rootsi, Suurbritannia ja Taani. Edaspidi ühinesid nõukoguga teised Euroopa riigid. Eesti ühines koos Leedu ja Sloveeniaga 14. mail 1993, misjärel nõukogus oli 29 liiget. Pärast Montenegro ühinemist 11. mail 2007 on nõukogus 47 liikmesmaad. Euroopa riikidest ei kuulu sellesse üksnes Kasahstan, Valgevene ja Vatikan ning mõned üldiselt tunnustamata piirkonnad. Läbi aegade on Euroopa Nõukogust lahkunud üksainus riik. See oli Tšehhoslovakkia, kes sai 21. jaanuaril 1991 nõukogu 25. liikmeks ja lakkas 31. detsembril 1992 olemast. Tema järglasriigid Tšehhi ja Slovakkia võeti mõlemad nõukogu liikmeks pool aastat hiljem, 30. juunil 1993.

Euroopa Nõukogu (EN) on rahvusvaheline organisatsioon, millesse kuulub 47 liikmesriiki Euroopast ja Aasiast. Euroopa Nõukogu põhilised tegevusvaldkonnad on inimõigused, sotsiaalõigused, keelelised õigused, haridus ja kultuur. Euroopa Nõukogu ei ole Euroopa Liidu institutsioon ja seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga, mida mõnes dokumendis samuti nimetatakse Euroopa Nõukoguks.

Euroopa nõukogu lipp

ÜRO peakorter

Praegune ÜRO peakorter ehitati New Yorki East Riveri jõe kaldale aastatel 1948–1952. John D. Rockefeller jun ostis selle krundi 8,5 miljoni USA dollari eest ja detsembris 1946 annetas maa ÜRO-le. Hoone projekteerimisega tegeles rahvusvaheline arhitektide töörühm, mida juhtis Wallace K. Harrison USA-st. Rühma kuulusid ka sellised tuntud arhitektid nagu Le Corbusier (Prantsusmaa) ja Oscar Niemeyer (Brasiilia). Lõplik projekt koostati Le Corbusier' visandatud idee põhjal, mis koosnes vastandite tasakaalust – kõrge klaasist kontorihoone ja madala ümmarguse kupliga peaassamblee hoonega. Valminult peeti objekti lõplikku lahendust üheks modernsemaks arhitektuurinäiteks Manhattanil.

ÜRO struktuur

Sekretariaat

Hooldusnõukogu

Rahvusvaheline Kohus

Majandus- ja Sotsiaalnõukogul

Julgeolekunõukogu

Peaassamblee

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

Lühend: ÜRO Loodud: 23. juuni 1945 Peakorter: New York, Ametlikud keeled: araabia inglise hiina hispaania prantsuse vene Liikmed: 193 riiki

ÜRO lipp

Ajalugu

Esimesed valitsustevahelised organisatsioonid tekkisid 19. sajandi alguses, et reguleerida liiklust ja kaubavahetust jõgedel, mis voolasid läbi mitme riigi (Elbe, Doonau, Rein). Esimeseks moodsaks valitsustevaheliseks organisatsiooniks loetakse 1815. aastal Viini Kongressil loodud organisatsiooni, mis organiseeris liikumist Reini jõel (Central Commission for the Navigation of the Rhine) ning mis tegutseb tänapäevani. Koos industrialiseerimise kasvuga 19. sajandi viimasel poolel kasvas hoogsalt ka valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide arv. 20. sajandil kasvas nende arv samuti väga kiiresti ning tänapäeval eksisteerib umbes 400 valitsustevahelist organisatsiooni.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (Organization for Security and Co-operation in Europe - OSCE) asutati Helsingis 1975. aastal, asutamisel osalesid 33 riiki Euroopast ning USA ja Kanada. Eesti liitus OSCEga 17. septembril 1991. OSCE on Euroopa ja üleatlandiline julgeolekufoorum, kus Eesti, nagu kõik teisedki OSCE riigid, saab osaleda ja mõjutada Euroopa julgeoleku kujundamist. OSCE peamine ülesanne on oma piirkonna ohtude jälgimine, ennetav diplomaatia ja kriiside ärahoidmine ning lahendamine, milleks OSCEl on vastavad võimalused ja kogemused. Eesti on seisukohal, et OSCE on oma piirkonna esmane foorum vaidlusküsimuste rahumeelseks lahendamiseks.

Rahvusriikidel - riikidevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide osalistel - on olnud aega areneda umbes 500 aastat. Nende tänapäevased ühendused pärinevad aga mitte varasemast kui 19. sajandist ja on seega palju nooremad. Mitmed tänapäevased organisatsioonid on oma 19. sajandi eelkäijate otsesed järglased: Rahvusvaheline Postiliit - UPU, Rahvusvaheline Telekommunikatsiooni Liit - ITU, Rahvusvaheline Metereoloogia Organisatsioon - WMO. Seegi suhteline pikaealisus iseloomustab majandusliku kallakuga organisatsioone. 19. sajandi lõpul ja käesoleva sajandi alguses sõlmiti Haagi rahukonverentsidel küll mitmed põhimõttelise tähtsusega konventsioonid rahvusvahelise sõjaõiguse jms alal, ometi pole julgeolekupoliitiliste küsimustega tegelevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest mõtet kõnelda enne Rahvasteliidu (Societé des Nations) sündi 1920. aastal.

Rahvusvaheliste organisatsioonide tähendusest

Subtopic