TERVISEKONSEPTSIOONID

Meer zoals dit

MINA JA RÜHMATÖÖ

door Meeli Jänes

TERVIS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

door Elenete Hellat

Organigram

door Kairit Kruusa

ENSV

door Kermo Tumanov

TERVISEKONSEPTSIOONID

AKADEEMILISED

Põhikasutusvaldkonnad: psühholoogia, sotsiolooga, olulised ka keskkonna-, poliitika-, majandus-, jt teadused.

Keskendub uuringutes haisugste põhjuslikele teguritele, mitte niivõrd tervisele üldiselt.

Tervist selgitatakse kui indiviidi erinevate aspektide omavahelise mõju tulemusi.

Tervist nähakse kui bio-psühho-sotsiaalset konseptsiooni.

SOTSIAALSED

Kasutusvaldkonnad: Kanada tervishoiusüsteem

Tervishoiusüsteemi mõju on tegelemine indiviidi bioloogia ja riskikäitumisega.

Tervise mandala: inimene elab mitme keskkonna keskel.

KULTUURILISED

Kasutusvaldkonnad: poliitika, erinevad kultuurid ja põlisrahvad, filosoofia

Demonstreerib hästi nn liblika mudel, kus on tihedas seoses keskkond, mida mõjutab inimese käitumine ja suhtumine, ning kultuur.

Tervist kujundab nii üksikindiviid kui ka kogu keskkond.

Oleneb kultuurikeskkonnast.

Põhineb väärtushinnangutel.

HOLISTLIKUD

Kasutusvaldkonnad: sotsiaalteadused

Tervis kui terviklik dimensioonide kogum: koosneb füüsilisest, vaimsest, emotsionaalsest, sotsiaalsest, spirituaalsest ja seksuaalsest tervisest.

Tervise, põduruse ja haiguste seosed: tervisel on kokkulangevus haiguse ja põdurusega.

Tervise holistlik liikumine: tervis on inimeste endi poolt loodud ja kujundatud, mitte objektiivne reaalsuse seisund.

Koosneb erinevate teadlaste definitsioonidest.

Aluseks holistlikud liikumised, mis defineerib tervist kui enamat, kui lihtsalt haiguse puudumine.

MAJANDUSPOLIITILISED

Kasutusvaldkonnad: riigivalitsemine, poliitika, erinvad majandusharud, ettevõtete eeskirjad ja põhimõtted

Haiguste ravikulude koorem on üksikisiku enda ja tööandja kanda.

Alahindab tervise sotsiaalseid, keskkondlikke ning töö iseloomust tingitud mõjusid.

Rõhutud indiviidililine vastutus tervise eest.

BIOMEDITSIINILISED

Kasutusvaldkonnad: kliiniline meditsiin

Puudused tulevad esile tervise mõõtmisel.

Ignoreerib teisi (nt käitumislikke, sotsiaalseid, keskkondlikke jne) tervisemõjureid.

Keha on kui mehhanism.

Selline lähenemine sai alguse 18.sajandil.

Tervist mõistetakse haiguste puudumiste tähenduses.